Druckschrift 
1 (1482) Generalis discursus ī sūmā
Entstehung
Einzelbild herunterladen
 

Queſtio.xlj.

n̄qꝫ volūt qd̓ deꝰ vult. vt malus filius vult mori pr̄eꝫ: tn̄ deꝰ vult. Si ſcd̓o. b. v̓go ꝯformauit volūtatē ſuā volūtati dīne: qꝛ nolebat xp̄ꝫ pati. qd̓ patuit exvehem̄tia doloris. vn̄ luc̄. ij. tuā ip̄iꝰ aīaꝫ ꝑtͣnſibit gladius. tn̄ deꝰ volebat pati. peccauit. vel ad minꝰmeruit. Itē ſi attēdat̉ in volēdo: ſolū qd̓ deꝰ vultſꝫ et̄ volēdo illd̓ qd̓ ſcimꝰ deū velle. ẜm exn̄s ī peccatomortali pōt ꝯformare volūtatē ſuā volūtati dīne. qꝛ p̄tml̓ta bōa face̓ ꝓpt̓ deū: deꝰ vult faciat illa ꝓpt̓ deu Rn̄ſio. ꝯformatio p̄t attēdi ẜm qͣtuor genera cāꝝ .ſ. volēdo qd̓ deꝰ vult. ī volēdo vt vult. ī volēdo ſcimꝰip̄m velle. ī volēdo ad qd̓ vult. Prima ē ꝯformitas material̓. ſcd̓a formal̓. t̓cia ē ī rōne cāe efficiētis. qͣrta ī ratōe finis. Dicēdū ſi iſta qͣtuor ꝯcurrūt ē ꝯformitasꝑfecta ſiue ꝯformatio. ſufficiēs at̄ ꝯformitas attēdit̉ induobꝰ. vt .ſ. velit ſic̄ vult deꝰ: ꝓpt̓ qd̓ vult. Imꝑfecta v̓o ꝯformatio vult qd̓ deꝰ vult vel qd̓ ſcit deūvelle. ē ꝯformitas ꝑfecta ẜm qͣtuor genera cāꝝ. vt dictū ē. ẜm dr̄ ē ꝯformitas ī hoīs ī malis: in via ī patria. De b. d̓gine dd̓m. voluit vt deꝰ voluit:luerit. vt patebit.Nembruꝫ terciuꝫErcio q̄rit̉. an teneamur ꝯformare volūtatē nr̄aꝫ volūtati dīne? Uidet̉ ſic. ro.dilectōꝫ. dilectio at̄ ꝯformat volūtate noxiij. ꝑfectio legis ē dilectio. tenemur adſtrā volūtati dīne. tenemur ad ꝯformatōꝫ. at̄ dilectio ꝯformet: dic̄ hugo de s. vic. Scio aīa mea qꝛ ꝗcꝗddiligis: vi dilectōis ī eiꝰ ſil̓itudinē trāſfor̄aris. Iteꝫglo. ſuꝑ pͣs. volūtas dei ſꝑ recta ē cui debēꝰ ꝯformari vtſimꝰ recti. ſꝫ tenemur recti. tenemur ꝯfor̄are.tra. nullꝰ tenet̉ ad īpoſſibile. ſꝫ obſtīati dānati pn̄tꝯformari. tenēt̉. Itē ſi tenet̉ ꝯſor̄are exn̄s ī mortali pct̄o: ꝯtinue peccat. Rn̄ſio. p̄cepta negatīa obligātſꝑ ad ſꝑ. affirmatīa v̓o obligāt ſꝑ ſꝫ ad ſꝑ. Ad illd̓v̓o qd̓ obijcit̉ de obſtīatis dānatis. dd̓m ꝙͣuis abſolute teneāt̉ ſūt obligati: tn̄ ſtatu obſtīatōis dixer̄t obſtīati tenēt̉. qꝛ ē eis īpoſſibile. Si obijcit̉.reportāt lucꝝ de culpa. Rn̄ſio. ē veꝝ. ſi .n. ē obligatus ad ꝯformatōꝫ: tn̄ ē obligatꝰ ad pena. Scd̓ꝫ alios diſtinguēdū iuxͣ bt̄m an. qꝛ aūt illa īpoſſibilitas pōtꝗs ꝯformare volūtatē ſua volūtati dīne: ſurgit ex culpavel. ſi ſurgit ex cl̓pa: tenet̉ ad ꝯformatōꝫ. ſi v̓o ſurgit ex cl̓pa: abſoluit̉ a tentōe. ẜm dr̄ obſtīatustenet̉ ad ꝯformatōꝫ lꝫ illd̓ ſit īpoſſibile. Ad illud qd̓obijcit̉ de ill̓ ſūt ī pct̄o: ꝯtinue peccāt rn̄ſio ſic̄ de caritate ad quā tenemur ſꝑ ſꝫ ad ſꝑ. reqͥrit̉ .n. ad teneat̉ moueri motu caritatis: ſit ī ꝯp̄hēſiōe bonitatisdei. hēat hītū poſſit ferri ad dilectōꝫ dei. ſil̓r dd̓mde aſormaiōe. Nembrū quartūIarto q̄rit̉. an teneamur ꝯfor̄are volūt nr̄aꝫ volūtati dīne: volēdo qd̓ vult. Uidet̉. augꝰ. Bonꝰ filiꝰ bona volūtatevult pr̄eꝫ viue̓ quē deꝰ vult viue̓. Cōips. adheſit mihi cor prauū. cor prauū diſtortū hꝫn vult qd̓ deꝰ vult. Rn̄ſio. tenemur velle qd̓ deusvult. ſꝫ bōa volūtate poſſimꝰ alid̓ velle ꝙͣ qd̓ deꝰ vult. tn̄diſtīguēdū ē illd̓ qd̓ deꝰ vult. aut ē ſcitū a nob̓: aut igͦra. ſi igͦratū: tenemur qꝛ igͦrātia excuſat. Si ꝯgnitū:vno tenemur. vt patebit.. ẜm ītelligēda ē glo.ſuꝑ pͣs. qꝛ prauū cor hꝫ vult qd̓ ſcit deū velle. Etſil̓r dd̓m ad alid̓. ẜm vnū modū dicet̉: tenemuvelle q̄cūqꝫ ſcimꝰ bōa iuſta. Nlembrū quintuꝫUinto q̄rit̉. vtꝝ teneamur velle ꝗcꝗd ſcimus deū velle. Ad qd̓ ſic. tenemur ad caritatē. vera at̄ amicitia ē idē velle idem

i diligo deū: volo ꝗcꝗd ſcio ip̄m velle. Iteꝫaugꝰ. Impiꝰ ē cui diſplicet ꝓuidētia. ꝓuidētia at̄ ē ẜmacceptatōꝫ volūtatis dei. impiꝰ cui diſplicet qd̓ deusvult. Itē ſi poſſeꝫ velle ꝯriū eiꝰ qd̓ ſcio deū velle. ſimilit̓ poſſuꝫ dicē vel face̓. qd̓ ē falſuꝫ. ſil̓r poſſū velleꝯͣriū eiꝰ qd̓ ſcio deū velle. teneor velle ꝗcꝗd ſcio ipſuꝫvelle. Cōtͣ. b. v̓go ſciebat deū velle paſſiōꝫ xp̄i: quaꝫip̄a nolebat peccauit. tenebat velle qd̓ ſciebatdeū velle. Sil̓r triſtes erāt apl̓i de nece ſui dn̄i. Itē hieremias optauit ne hierl̓m deſtrueret̉. qd̓ tn̄ ſciebat deūvelle qꝛ ſibi fuerat reuelatū. tn̄ peccauit. Itē luc̄.xix. vidēs ih̓s ciuitatē fleuit ſuꝑ illā. noluit ſubuerſionē ciuitatis: tn̄ deꝰ illā volebat. Itē ſi tenemur velle qd̓ ſcimꝰ deū velle. ſcio deum velle ſi ego peccodeꝰ ſubtͣhet mihi grāꝫ. teneor velle. ſꝫ ſi vellē: vel bonū. qꝛ ſeꝗt̉. ſi ſubtͣhit̉ mihi gr̄a: ſū bōꝰ. Itēteneor velle deꝰ mihi grāꝫ ꝯſeruet. teneor velledeꝰ ſubtͣhat mihi grāꝫ. Itē deꝰ vultnitte̓ me peccat teneor velle deꝰ ꝑmittat me peccae̓. qd̓ vidr̄ falſū.qꝛ xp̄s docet orae̓ ne īducamur ī tēptatōꝫ. Itē phi. ij.Cupio diſſolui ⁊cͣ. ſꝫ xp̄s nolebat ip̄m diſſolui. qꝛ ſeꝗt̉:ꝯfidēs ſcio ꝑmanebo oībꝰ vob̓ ad ꝓfectuꝫ qd̓ volebatdeꝰ. ſciebat apl̓s. Rn̄ſio. ꝗdā dicūt. ī p̄ceptis ī ꝓhibitōibꝰ tenemur velle qd̓ ſcimꝰ deū velle: ī alijs. Sꝫ ꝯͣ. ſic̄ cl̓pa ē declinae̓ a pͥma boītate ſcit̉: itacl̓pa ē declinae̓ a pͥma boītate ꝯgͦſcit̉. ſꝫ pct̄m ē declīare a pͥma v̓itate. vn̄ aug. dic̄ falſuꝫ: ſciēt̓ declīat a v̓itate ī falſitatē. ſil̓r ē declinae̓ a pͥma boītate ſiue a volūtate dīna ꝯḡſcit̉. Propt̓ alij dixer̄t. ē volūtas vl̓appetitꝰ rōisualitatis. volūtate rōnis tenemuſcire qd̓ ſdeū velle. volūtate ſenſualitatis. bt̄a qiōꝫ xp̄i voluer̄t volūtate rōis: volūtate ſenſualitatis. ſꝫ doluer̄t de ea. vn̄ xp̄us ſi noluit:vn̄ dixit. triſtis ē aīa mea ⁊cͣ. Itē ad illd̓ hiere. dd̓m. ē volūtas abſoluta: ꝯditōal̓. loq̄ndo volūtate abſoluta: voluit hieremias illd̓. ſꝫ volūtate ꝯditōali. ſic̄illd̓ ro. ix. optabā anath̓a ⁊cͣ .ſ. ſi eēt optabile. Ad illud de fletu ſuꝑciuitate dicūt. dn̄s fleuit actū future ſubuerſiōis: ſꝫ fleuit cl̓pa ſb̓uerſiōis. Ad illud deſubtctōe gr̄e. dd̓m volūtas aliqn̄ dr̄ reſpectu actōis.aliqn̄ reſpectu ceſſatōis. dr̄ deꝰ vult iſti ſubtrahogrāꝫ. dr̄ volūtas reſpectu alicꝰ actōis: ſꝫ reſpectu ceſatōis. Volūtas d̓o ceſſatōis dic̄ volūtatē ī aliꝗd. teneor velle deꝰ ſb̓trahat mihi grāꝫ. Sil̓r dd̓m deꝰvult ꝑmitte̓ me peccae̓. .n. dr̄ volūtas ī aliꝗd: ſꝫ reſpectun cohibitōis poſſit. Ad alid̓ apl̓i dd̓m. volūtas illa fuit volūtas ſenſualitatis. qꝛ illa ē reſpectu boni et̓ni: ſꝫ fuit volūtas rōnis. ſ̄ p̄t ꝯſiderari vtnat̉a: vel vt. vt nat̉a: ſꝑ appetit bonū eternū. ſꝫ vt: ſꝑ ꝯſiderat volūtatē dei: ſe ꝯformat ei. Al̓r dd̓mẜm alios. volūtas dīna pōt reſpice̓ volētē ſiue volurtatē meā vel volitū. teneor velle qd̓ ſcio deū me velle.vn̄ glo. ſuꝑ illd̓. Rectos decet collaudatio. ꝯgruit vtcūqꝫ vult deꝰ te velle: velis tu. Cōtingit at deū te vellealiꝗd velle: qd̓ vult me velle. vt mortē pr̄is mei. vndeꝙͣuis ego ſcirem deum velle aliꝗd: non debeo illd̓ velleniſi ꝯgruat mihi illud velle. vnde qd̓ ſcio deū velle. autꝯgruit mihi illud velle: aut. ſi ꝯgruit mihi: teneor illud velle. ſi ꝯgruit: teneor. vn̄ aug. pōt ꝗs velle bo qd̓ ſibi ꝯgruit. ꝓpt̓: qꝛ ſubtrahe grāꝫ hmōiꝯgruūt. ideo tenemur ea velle. Ad illud qd̓ obijcit̉. vera amicitia ē idē velle idē nolle. Rn̄ſio. virum eſt que cōuenit amico velle. Sil̓r ad illud aImpius eſt cui diſplicet diuina ꝓuidentia. dd̓m illud quod diſplicet poteſt conſiderari abſolute ſiue ī ſevel in relatione ad diuinaꝫ ꝓuidentiam. ſꝫ illuſubeſt diuine ꝓuidentie in ſe ꝯſideratū diſplicet: eſmalū. ſed ſi conſideret̉ in relatione ad diuinaꝫ prouidentiam: iſte cui dlicet inus eſt. Ad aliud dicenduꝫ. ꝯͣriū eius quod ſcio deū velle p̄t duplicit̓